Erinevatel kultuuridel on väga erinevad traditsioonid lahkunu ärasaatmisel. Tänapäeval ei ole enam rangeid piire ja etiketti, millest kindlalt kinni peab pidama. Iga peielaud ja matus võib olla eriline, lahkunu soove järgides või teda meenutavate detailidega. Matuse korraldajal lasub niigi suur koorem ja pinge, et kõik ärasaatmisega seonduv ladusalt läheks. Paneme seega lühidalt kirja, mida pidada meeles peielauda tellides ning millised on tavad.

Peielauda palumine

Peielaud on tavaks lahkunu lähedastele ja sõpradele, et ühises ringis meenutada lahkunut ning saada toetust rasketel hetkedel. Traditsiooniliselt on peielauda kutsutud inimesed, kes osalesid ka matustel, kuid tänapäeval võib külaliste ring olla väga paindlik. Korraldajal on vabadus otsustada, keda kutsuda ja kui suur peielaud korraldada.

Peielauda kutsutakse üldiselt pärast matust ning see on sageli ametlik osa ärasaatmisest. On tavaline, et peielaua palumine tehakse suusõnaliselt või siis matuseteenistuse lõpus kutsutakse kõiki osalenuid ühisele koosviibimisele. Mõnel juhul võib peielaua palumine toimuda ka matusekutse vormis, kus on kirjas nii ärasaatmise aeg kui ka peielaua asukoht ja muud detailid.

Koht ja toidud

Traditsiooniliselt toimub peielaud kas lahkunu kodus, mõnes peokeskuses või restoranis, või koguduse ruumides. Kohavalikul on oluline aspekt, et see oleks lähedastele mugav ja piisavalt suur, et mahutada kõik soovijad. Eestis on tavaks, et peielaua ümber kogunemine toimub vaikse ja tagasihoidliku atmosfääriga kohas.

Toitude valikul on tavad samuti muutunud – kui varasemalt oli kindel menüü, kus esikohal olid soolased pirukad, salatid, lihalõigud ja magus kook, siis tänapäeval võib menüü varieeruda. Paljud pered eelistavad jätta traditsioonilise menüü ja tellida lihtsaid, kuid maitsvaid toite, mis sobivad peielaua rahuliku ja väärika õhkkonnaga. Kindlasti ei tohiks unustada teed ja kohvi, mis on peolaua lahutamatu osa.

Peielaua korraldus ja atmosfäär

Peielaua korraldus on tihti seotud lähedaste soovidega. Lahkunu elule ja isikule kohane keskkond võib olla rahulik ja tagasihoidlik või täis mälestusi ja fotosid, mis aitavad meenutada ilusaid hetki koos lahkunuga. Hea tava on see, et peielauda ei pea ületama leinava perekonna võimeid – lihtsus ja siirus on peamine, mis muudab peielaua tähenduslikuks.

Atmosfäär on tihti rahulik ja meenutav. Sageli peetakse lühikesi kõnesid või jagatakse mälestusi lahkunust, mis aitab leinajatel üksteist toetada ja lähedasele väärikalt hüvasti öelda. Kõned võivad olla spontaansed või eelnevalt kokkulepitud. Mõnes peres on tavaks mängida rahulikku muusikat, mis oli lahkunu lemmik, või jagada mälestusesemeid, mis sümboliseerivad tema elu ja armastust.

Peielaua etikett

Peielauda minnes peaks meeles pidama, et see on austusavaldus lahkunule ja tugi tema lähedastele. Riietus peaks olema tagasihoidlik ja soliidne, musta või tumehallina on tavaliselt parim valik. Käitumine peaks olema rahulik ja toetav – see ei ole koht, kus väljendada tugevaid emotsioone või keskenduda iseendale. Isegi kui lein on sügav, on oluline austada peielaua üldist atmosfääri ja pakkuda tuge perekonnale.

Peielaua osaks on sageli ka tänusõnad – lahkunu lähedased võivad tänada külalisi osavõtu ja toetuse eest. See võib toimuda nii suusõnaliselt kui ka pisikese tänukaardi kujul, mis jäetakse lauale. Tänu on oluline osa peolaua lõpus, sest see näitab leinava perekonna tänulikkust ja austust külaliste vastu, kes on olnud toeks.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes on peielaud Eestis oluline osa matusetraditsioonidest, pakkudes võimalust ühiselt lahkunut meenutada ning saada lähedastelt toetust. Kuigi tavad on muutunud paindlikumaks ja vähem formaalseks, on tähtis, et peielaud oleks korraldatud lahkunu isiklikku soovi ja lähedaste vajadusi arvestades. Olgu see siis traditsiooniline või isiklikumat laadi, peielaud kannab edasi armastust ja mälestusi, mis jäävad meie südamesse.